Herbitsiidiresistentsus

Herbitsiidiresistentsus viitab umbrohu biotüübi pärilikule võimele ellu jääda herbitsiidi kasutamisel, millele algne populatsioon oli vastuvõtlik.Biotüüp on taimede rühm liigi sees, millel on bioloogilised tunnused (nt resistentsus teatud herbitsiidi suhtes), mis ei ole kogu populatsioonile ühised.

Herbitsiidiresistentsus on Põhja-Carolina kasvatajate jaoks potentsiaalselt väga tõsine probleem.Kogu maailmas on teadaolevalt üle 100 umbrohu biotüübi resistentsed ühe või mitme sagedamini kasutatava herbitsiidi suhtes.Põhja-Carolinas on meil praegu dinitroaniliinherbitsiidide suhtes resistentne kureheina biotüüp (Prowl, Sonalan ja Treflan), MSMA ja DSMA suhtes resistentne kukeseene biotüüp ning Hoeloni suhtes resistentne üheaastase rukkiheina biotüüp.

Kuni viimase ajani oli Põhja-Carolinas herbitsiidiresistentsuse kujunemise pärast vähe muret.Kuigi meil on kolm liiki, mille biotüübid on teatud herbitsiidide suhtes resistentsed, oli nende biotüüpide esinemine hõlpsasti seletatav põllukultuuride kasvatamisega monokultuuris.Viljade vaheldumisi viljelevad kasvatajad ei pidanud vastupanu pärast muretsema.Olukord on aga viimastel aastatel muutunud mitmete sama toimemehhanismiga herbitsiidide väljatöötamise ja laialdase kasutamise tõttu (tabelid 15 ja 16).Toimemehhanism viitab spetsiifilisele protsessile, mille käigus herbitsiid tapab vastuvõtliku taime.Tänapäeval saab sama toimemehhanismiga herbitsiide kasutada mitmel põllukultuuril, mida võib külvikorras kasvatada.Eriti murettekitavad on need herbitsiidid, mis inhibeerivad ALS-i ensüümsüsteemi (tabel 15).Mitmed meie kõige sagedamini kasutatavad herbitsiidid on ALS-i inhibiitorid.Lisaks on paljud uued herbitsiidid, mis registreeritakse järgmise 5 aasta jooksul, ALS-i inhibiitorid.Rühmana on ALS-i inhibiitoritel mitmeid omadusi, mis näivad muutvat need altid taimede resistentsuse tekkeks.

Herbitsiide kasutatakse taimekasvatuses lihtsalt seetõttu, et need on tõhusamad või säästlikumad kui muud umbrohutõrjevahendid.Kui areneb resistentsus konkreetse herbitsiidi või herbitsiidide perekonna suhtes, ei pruugi sobivaid alternatiivseid herbitsiidide olemasolu olla.Näiteks ei ole praegu alternatiivset herbitsiidi Hoelon-resistentse aruheina tõrjeks.Seetõttu tuleks herbitsiide vaadelda kui ressursse, mida tuleb kaitsta.Peame kasutama herbitsiide viisil, mis pärsib resistentsuse teket.

Vastupanu vältimiseks on oluline mõista, kuidas vastupanu areneb.Herbitsiidiresistentsuse kujunemiseks on kaks eeltingimust.Esiteks peavad põlispopulatsioonis esinema üksikud umbrohud, millel on resistentsust andvad geenid.Teiseks tuleb populatsioonile avaldada valikusurvet, mis tuleneb herbitsiidi ulatuslikust kasutamisest, mille suhtes need haruldased isendid on resistentsed.Resistentsed isendid, kui neid on, moodustavad kogu populatsioonist väga väikese protsendi.Tavaliselt esinevad resistentsed isikud sagedusega 1:100 000 kuni 1:100 miljonit.Kui pidevalt kasutatakse sama herbitsiidi või sama toimemehhanismiga herbitsiidi, siis vastuvõtlikud isendid tapetakse, kuid resistentsed isendid jäävad vigastamata ja toodavad seemneid.Kui valikusurve kestab mitu põlvkonda, moodustab resistentne biotüüp lõpuks suure protsendi elanikkonnast.Sel hetkel ei saa konkreetse herbitsiidi või herbitsiididega enam vastuvõetavat umbrohutõrjet saavutada.

Herbitsiidiresistentsuse väljakujunemise vältimiseks on juhtimisstrateegia kõige olulisem komponent erinevate toimemehhanismidega herbitsiidide vaheldumine.Ärge kasutage kõrge riskikategooria herbitsiide kahele järjestikusele põllukultuurile.Samuti ärge kasutage neid kõrge riskiga herbitsiidi samale põllukultuurile rohkem kui kaks korda.Ärge kasutage keskmise riskiga kategooria herbitsiide rohkem kui kahele järjestikusele põllukultuurile.Madala riskiastmega herbitsiidid tuleks valida siis, kui need kontrollivad kompleksi. Resistentsuse juhtimise strateegia komponentidena reklaamitakse sageli erineva toimemehhanismiga herbitsiidide segusid või järjestikuseid rakendusi.Kui paagisegu komponendid või järjestikused rakendused on valitud targalt, võib see strateegia olla väga kasulik takistuse arengu edasilükkamisel.Kahjuks ei ole sageli kasutatavate segude puhul täidetud paljud nõuded paagisegude või järjestikuste rakenduste kohta takistuse vältimiseks.Resistentsuse kujunemise ennetamiseks kõige tõhusamalt peaks mõlemal järjestikku või paagisegudes kasutataval herbitsiidil olema sama tõrjespekter ja sarnane püsivus.

Võimaluse korral integreerige umbrohutõrjeprogrammi mittekeemilised tõrjetavad, nagu kultiveerimine.Säilitage häid andmeid herbitsiidide kasutamise kohta igal väljal edaspidiseks kasutamiseks.

Herbitsiidiresistentsete umbrohtude tuvastamine.Valdav osa umbrohutõrje ebaõnnestumistest ei ole tingitud herbitsiidiresistentsusest.Enne kui eeldate, et herbitsiidi kasutamisest ellu jäänud umbrohud on vastupidavad, kõrvaldage kõik muud võimalikud halva tõrje põhjused.Umbrohutõrje ebaõnnestumise võimalikud põhjused on näiteks vale kasutamine (nagu ebapiisav kogus, halb katvus, halb lisamine või adjuvandi puudumine);ebasoodsad ilmastikutingimused hea herbitsiidi aktiivsuse tagamiseks;herbitsiidide kasutamise vale ajastus (eriti tärkamisjärgsete herbitsiidide kasutamine pärast seda, kui umbrohud on hea tõrje jaoks liiga suured);ja umbrohud, mis tekivad pärast lühiajalise jääkherbitsiidi kasutamist.

Kui kõik muud võimalikud halva tõrje põhjused on kõrvaldatud, võivad herbitsiidiresistentse biotüübi olemasolule viidata järgmised asjaolud: (1) kõik herbitsiidiga tavaliselt kontrollitavad liigid, välja arvatud üks, on hästi tõrjutud;(2) kõnealuse liigi terved taimed on segatud sama liigi taimede hulka, mis tapeti;3) tõrjumata liik on tavaliselt kõnealuse herbitsiidi suhtes väga vastuvõtlik;ja (4) põllul on kõnealust herbitsiidi või sama toimemehhanismiga herbitsiidi laialdaselt kasutatud.Resistentsuse kahtluse korral lõpetage kohe kõnealuse herbitsiidi ja teiste sama toimemehhanismiga herbitsiidide kasutamine.