Herbitsiidiresistentsus

Herbitsiidiresistentsus viitab umbrohu biotüübi pärilikule võimele ellu jääda herbitsiidi kasutamise korral, millele algne populatsioon oli vastuvõtlik. Biotüüp on liigi taimede rühm, millel on bioloogilised tunnused (näiteks resistentsus konkreetse herbitsiidi suhtes), mis ei ole kogu populatsioonile ühised.

Herbitsiidiresistentsus on Põhja-Carolina kasvatajate ees seisva potentsiaalselt väga tõsine probleem. Kogu maailmas on teadaolevalt üle 100 umbrohu biotüübi, mis on resistentsed ühe või mitme tavaliselt kasutatava herbitsiidi suhtes. Põhja-Carolinas on meil praegu dinitroaniliinherbitsiidide (Prowl, Sonalan ja Treflan) suhtes resistentne haneheina biotüüp, MSMA ja DSMA suhtes resistentne kukeheina biotüüp ning Hoeloni suhtes resistentne üheaastase raiheina biotüüp.

Kuni viimase ajani ei olnud Põhja-Carolinas herbitsiidiresistentsuse tekke pärast erilist muret. Kuigi meil on kolm liiki, mille biotüübid on teatud herbitsiidide suhtes resistentsed, oli nende biotüüpide esinemist lihtne seletada põllukultuuride kasvatamisega monokultuuris. Kasvatajad, kes kasutasid külvikorda, ei pidanud resistentsuse pärast muretsema. Olukord on aga viimastel aastatel muutunud tänu mitme sama toimemehhanismiga herbitsiidi väljatöötamisele ja laialdasele kasutamisele (tabel 15 ja 16). Toimemehhanism viitab spetsiifilisele protsessile, mille käigus herbitsiid hävitab vastuvõtliku taime. Tänapäeval saab sama toimemehhanismiga herbitsiide kasutada mitme põllukultuuri puhul, mida saab külvikordades kasvatada. Eriti murettekitavad on need herbitsiidid, mis pärsivad ALS-i ensüümsüsteemi (tabel 15). Mitmed meie kõige sagedamini kasutatavad herbitsiidid on ALS-i inhibiitorid. Lisaks on paljud uued herbitsiidid, mis eeldatavasti registreeritakse järgmise 5 aasta jooksul, ALS-i inhibiitorid. Rühmana on ALS-i inhibiitoritel mitmeid omadusi, mis näivad muutvat nad vastuvõtlikuks taimede resistentsuse tekkele.

Herbitsiide kasutatakse põllukultuuride kasvatamisel lihtsalt seetõttu, et need on tõhusamad või säästlikumad kui muud umbrohutõrjevahendid. Kui tekib resistentsus konkreetse herbitsiidi või herbitsiidide perekonna suhtes, ei pruugi sobivaid alternatiivseid herbitsiide eksisteerida. Näiteks ei ole praegu alternatiivset herbitsiidi Hoeloni-resistentse raiheina tõrjeks. Seega tuleks herbitsiide vaadelda kui kaitstavaid ressursse. Herbitsiide tuleb kasutada viisil, mis takistab resistentsuse teket.

Resistentsuse vältimise mõistmiseks on oluline mõista, kuidas resistentsus areneb. Herbitsiidiresistentsuse evolutsiooniks on kaks eeltingimust. Esiteks peavad kohalikus populatsioonis esinema üksikud umbrohud, millel on resistentsust põhjustavad geenid. Teiseks peab populatsioonile avalduma selektsioonisurve, mis tuleneb herbitsiidi ulatuslikust kasutamisest, mille suhtes need haruldased isendid on resistentsed. Resistentsed isendid, kui neid esineb, moodustavad kogu populatsioonist väga väikese protsendi. Tavaliselt esineb resistentseid isendeid sagedusega vahemikus 1 100 000 kuni 1 100 miljoni kohta. Kui sama herbitsiidi või herbitsiide, millel on sama toimemehhanism, kasutatakse pidevalt, siis vastuvõtlikud isendid hävivad, kuid resistentsed isendid jäävad kahjustamata ja annavad seemet. Kui selektsioonisurve jätkub mitu põlvkonda, moodustab resistentne biotüüp lõpuks suure protsendi populatsioonist. Sel hetkel ei ole konkreetse herbitsiidi või herbitsiididega enam võimalik saavutada vastuvõetavat umbrohutõrjet.

Herbitsiidiresistentsuse tekke vältimise strateegia kõige olulisem komponent on erineva toimemehhanismiga herbitsiidide rotatsioon. Ärge kasutage kõrge riskiga herbitsiide kahel järjestikusel põllukultuuril. Samuti ärge kasutage sama põllukultuuri puhul rohkem kui kaks korda neid kõrge riskiga herbitsiide. Ärge kasutage keskmise riskiga herbitsiide rohkem kui kahel järjestikusel põllukultuuril. Madala riskiga herbitsiidid tuleks valida siis, kui need kontrollivad kompleksi. Erineva toimemehhanismiga herbitsiidide paagisegusid või järjestikuseid pealekandmisi peetakse sageli resistentsuse ohjamise strateegia komponentideks. Kui paagisegu või järjestikuste pealekandmiste komponendid valitakse targalt, võib see strateegia olla resistentsuse tekke edasilükkamisel väga kasulik. Kahjuks ei ole paljud paagisegu või järjestikuste pealekandmiste nõuded resistentsuse vältimiseks tavaliselt kasutatavate segude puhul täidetud. Resistentsuse tekke ennetamiseks peaksid mõlemad järjestikku või paagisegudes kasutatavad herbitsiidid olema sama tõrjespektriga ja sarnase püsivusega.

Võimaluse korral integreerige umbrohutõrjeprogrammi mittekeemilised tõrjemeetodid, näiteks kultiveerimine. Pidage igal põllul herbitsiidide kasutamise kohta täpset arvestust edaspidiseks kasutamiseks.

Herbitsiidiresistentsete umbrohtude tuvastamine. Valdav enamus umbrohutõrje ebaõnnestumistest ei ole tingitud herbitsiidiresistentsusest. Enne kui eeldada, et herbitsiidipritsimise üle elanud umbrohud on resistentsed, tuleb välistada kõik muud võimalikud halva tõrje põhjused. Umbrohutõrje ebaõnnestumise võimalike põhjuste hulka kuuluvad sellised asjad nagu vale manustamine (näiteks ebapiisav norm, halb katvus, halb mulda viimine või adjuvandi puudumine); ebasoodsad ilmastikutingimused hea herbitsiiditoime jaoks; herbitsiidipritsimise vale ajastus (eriti tärkamisjärgsete herbitsiidide kasutamine pärast seda, kui umbrohud on hea tõrje jaoks liiga suured); ja umbrohtude tärkamine pärast lühikese tõrjejäägiga herbitsiidipritsi kasutamist.

Kui kõik muud võimalikud halva tõrje põhjused on kõrvaldatud, võib herbitsiidiresistentse biotüübi olemasolule viidata järgmine: (1) kõik herbitsiidiga tavaliselt tõrjutavad liigid peale ühe on hästi tõrjutud; (2) kõnealuse liigi terved taimed on hajutatud sama liigi taimede hulka; (3) tõrjumata liik on tavaliselt kõnealuse herbitsiidi suhtes väga tundlik; ja (4) põllul on kõnealuse herbitsiidi või sama toimemehhanismiga herbitsiidide ulatusliku kasutamise ajalugu. Resistentsuse kahtluse korral lõpetage viivitamatult kõnealuse herbitsiidi ja teiste sama toimemehhanismiga herbitsiidide kasutamine.