Guadeloupe'il ja Martinique'il on maailma kõrgeimad eesnäärmevähi määrad ning klordekooni on istandustes laialdaselt kasutatud juba üle 20 aasta.
Tiburts Cleon alustas teismeeas tööd Guadeloupe'i tohututes banaaniistandustes. Viis aastakümmet rügas ta põldudel, veetes pikki tunde Kariibi mere päikese käes. Seejärel, paar kuud pärast pensionile jäämist 2021. aastal, diagnoositi tal eesnäärmevähk, haigus, mis mõjutas paljusid tema kolleege.
Kleoni ravi ja operatsioon olid väga edukad ning ta peab end õnnelikuks, et ta paranes. Prostatektoomia elukestvad tagajärjed, nagu uriinipidamatus, viljatus ja erektsioonihäired, võivad aga elu muuta. Seetõttu tunnevad paljud Kleoni kolleegid häbi ja ei taha oma raskustest avalikult rääkida. „Elu muutus, kui mul diagnoositi eesnäärmevähk,“ ütles ta. „Mõned inimesed kaotavad elutahte.“
Töötajate seas olid emotsioonid laes. Alati, kui klordekooni teema üles kerkib, on võimulolijate – valitsuse, pestitsiiditootjate ja banaanitööstuse – vastu suunatud palju viha.
Jean-Marie Nomertain töötas Guadeloupe'i banaaniistandustes kuni 2001. aastani. Tänapäeval on ta saare banaaniistanduste töötajaid esindava Töötajate Üldliidu peasekretär. Ta süüdistab kriisis Prantsuse valitsust ja banaanitootjaid. „See oli riigi tahtlik mürgitamine ja nad olid tagajärgedest täiesti teadlikud,“ ütles ta.
Andmed näitavad, et juba 1968. aastal lükati klordekooni kasutamise loa taotlus tagasi, kuna uuringud näitasid, et see on loomadele mürgine ja kujutab endast keskkonnareostuse ohtu. Pärast pikki administratiivseid arutelusid ja mitmeid muid päringuid muutis ministeerium lõpuks oma otsust ja kiitis klordekooni kasutamise heaks 1972. aastal. Seejärel kasutati klordekooni kakskümmend aastat.
2021. aastal lisas Prantsuse valitsus pestitsiididega kokkupuutega seotud kutsehaiguste loetellu eesnäärmevähi, mis on töötajate jaoks väike võit. Valitsus lõi ohvrite hüvitiste maksmiseks fondi ja eelmise aasta lõpuks oli heaks kiidetud 168 hüvitise taotlust.
Mõne jaoks on see liiga vähe ja liiga hilja. Yvon Serenus, Martinique'i pestitsiididega mürgitatud põllumajandustöötajate ametiühingu president, reisib läbi Martinique'i spetsiaalselt selleks, et külastada haigeid istandustöölisi. Tunnise autosõidu kaugusel pealinnast Fort-de-France'ist Sainte-Marie'sse ulatuvad lõputud banaaniistandused silmapiirini – terav meeldetuletus, et banaanitööstus mõjutab endiselt maad ja selle inimesi.
Seekord kohtas Silen hiljuti pensionile jäänud töötajat. Ta oli vaid 65-aastane ja hingas ventilaatori abil. Kui nad hakkasid kreooli keeles vestlema ja vorme täitma, otsustas Silen kiiresti, et see on liiga suur pingutus. Ta osutas laual olevale käsitsi kirjutatud sedelile. Sellel oli loetletud vähemalt 10 tervisehäda, sealhulgas tal diagnoositud „eesnäärmeprobleem“.
Paljud töötajad, kellega ta kohtus, kannatasid mitmesuguste haiguste all, mitte ainult eesnäärmevähi all. Kuigi klordekooni muude mõjude, näiteks hormonaalsete ja südameprobleemide kohta on uuringuid tehtud, on need siiski liiga piiratud, et õigustada suuremat hüvitist. See on veel üks valus punkt töötajatele, eriti naistele, kellel ei jää midagi järele.
Klordekooni mõju ulatub kaugemale istanduste töötajatest. Kemikaal saastab ka kohalikke elanikke toidu kaudu. 2014. aastal hinnati, et 90% elanike veres oli klordekooni.
Kokkupuute vähendamiseks peaksid inimesed vältima saastunud piirkondades kasvatatud või püütud saastunud toidu söömist. See probleem nõuab pikaajalisi elustiili muutusi ja lõppu pole näha, kuna klordekoon võib pinnast saastata kuni 600 aastat.
Guadeloupe'il ja Martinique'il pole maalt elamine pelgalt harjumus, vaid sügavate ajalooliste juurtega asi. Kreooli aedadel on saartel pikk ajalugu, mis on varustanud paljusid peresid toidu ja ravimtaimedega. Need on tunnistuseks isemajandamisest, mis sai alguse saare põlisrahvast ja mida kujundasid orjapõlved.
Postituse aeg: 01.04.2025